GPS kaugjälgimineAitame Sul masinaparki ja sellega seotud kulusid kontrollida

Meie teenuseid kasutab 700+ ettevõtet
Oleme paigaldanud üle 9000 seadme
Erilahendused tellija vajadustest lähtuvalt

Rallil navigeeritakse 100 aasta vanuste seadmetega

Tsiviilkasutajale muutus GPS signaal navigeerimiskõlbulikuks aastal 2000. Erinevaid teejuhte sihtkohta jõudmiseks kasutati aga juba mitusada aastat varem. Nendeks olid esmalt mehaanilised, hiljem juba elektroonilised vahendid.

02.01-14.01.2017 kestval Dakari rallil kasutasid Eesti mootorratturid juba 100 aastat kasutusel olnud töökindlad kaardirullikud. Neist on müra ja tolmu sees mõnikord rohkem abi kui klassikalistest navigaatoritest. Lisaks saab sellistele rullidele kanda ka rajalegendi ja saada aimu ees ootavatest kurvidest.

Kõige esimesed autonavigaatorid olid üsnagi primitiivsed kaardirullid, mis kinnitati auto armatuurlauale ja mida liikumisele vastavalt käsitsi edasi krutiti.

Analoogsed kaardirullid olid rändajate taskutes kasutusel olnud juba mitu sajandit, kuid autodesse jõudsid   esmakordselt 1920-ndatel.

Osavad peenmehaanikud monteerisid rullid käekellasuurusesse korupsesse, mille sai mugavalt kellarihmaga randmele kinnitada.

 

The Plus Fours Routefinderi nimeline süsteem sisaldas kahe rulliga korpust, rullidele tuli osta tšekiprinteri paberirullile sarnanev kaardirull, mis juhatas mõnest tuntud punktist A teise tuntud punkti B. Ristmikel tuli kaarti käsitsi nupust edasi kerida ja siis liikuda järgmisele hargnemisele. Lisaks jooksid kaardiservas ka läbitud miilid.

Paraku see leiutis kuigi laialdaselt kasutusele ei jõudnud ning läks pigem 20. sajandi veidruste hulka, olles praegu Londonis Briti raamatukogus väljas põneva tehnikaajaloo eksemplarina. Nüüd võib kavala leiutise kohta öelda, et see oli veel liiga ajast ees, sest 1920-ndatel liikus väga vähe autosid, et selline seade massidesse oleks jõudnud. Samuti oli teede valik saadaolevatel kaartidel üsna piiratud.

1930ndatel oli juba autosid tänavatel rohkem, nii et võis mõelda ka nende navigatsiooni-lisavarustuse peale. Üks esimesi oli Itaalias toodetud Iter Avto – armatuurlauale kinnitatav korpus, millel avar aken kaardilugemiseks. Pealtnäha meenutas see juba kohmakat suurt autonavigaatorit tänapäevast, kuid veel mehaanilise kaardisüsteemiga.

Võrreldes Plus Fours Routefinderiga oli tegemist juba sammuga edasi – kaarti ei pidanud käsitsi edasi kerima, vaid seade oli ühendatud spidomeetritrossiga ja nihutas rulli vastavalt sõidukiirusele enam-vähem õiges tempos edasi. Kallis lisavidin näitas ristmikke ja „pööras“ kaardi alati sõidusuunas. Aeg-ajalt tuli kaardikerimise tempot korrigeerida, sest selline mehaaniline lahendus ei saanud olla väga täpne.

1960-ndatel otsustas General Motors pikkadel USA maanteedel ristlevatele sõiduautodele abiks luua seadme DAIR (Driver Aid, Information & Routing), mis loeb perfokaartidelt maanteeinfot (kust tuleb ära pöörata, millised liiklusmärgid on teel, kus algab kiiruspiirang ja kui kaua peab veel otse sõitma), lisaks aga sai raadio teel infot teelolevate takistuste ja avariiolukordade kohta.

60ndate lõpus jätkus autonavigaatorite areng juba väljaspool autot – Saksamaal katsetati nn nutikaid maanteid, kus asusid väikesed raadiomajakad, mis andsid autos olevale seadmele lisainfot. Kõigepealt muidugi ütlesid majakad, kus asutakse, aga neilt sai ka muutuvat infot teeolude ja kiirusepiirangute kohta. Siiski oli ka see süsteem omast ajast ees ja testmaanteedele lisaks tavamaanteid nutikaks veel lähimal poolsajandil ei tehtud.

1995. aastal tuligi Oldsmobile välja GPS-signaali kasutava esialgu üsna ebatäpse, kuid linnadevahelisel maanteel abiks oleva GuideStariga, millel oli elektrooniline tabloo ja GPS-signaali vastuvõtja. Satelliitidel põhinev autonavigaator oli teemaks ka tulevikulahendusi tutvustavas saatesarjas „Beyond 2000“, olles sama kuum sõna kui praegu isejuhtivad autod. Ehkki siis nenditi, et kuitahes hea navigatsiooniseade ei asenda korralikku autojuhti.

 

Video: https://youtu.be/NCGmxk3H44g?t=6m20s

(Autonavigatsiooni osa algab 6:20)

Võta ühendustUp